See artikkel vajab toimetamist. |
Kategooriline imperatiiv (Saksa keeles: kategorischer Imperativ) on Immanuel Kanti filosoofia kategooria, mis väljendab kõigile kohustuslikku moraalinormi: "...käitu nii, et sinu taotluste lähedasteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks."[1]
Kategooriline/ hüpoteetiline imperatiiv sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelneva soovi või kava seisukohalt: "Kui sa tahad tark välja näha, siis pea suu." Korraldus suu pidada kehtib ainult nende jaoks, kellel on vastav soov või kalduvus; selle jaoks, kellel pole soovi tark välja näha, puudub sellel korraldusel või soovitusel jõud. Kategoorilist imperatiivi niimodi vältida ei saa: see on nõue, mis on siduv igaühe jaoks, hoolimata ta kalduvusest. Selle näiteks võiks olla: "Räägi tõtt! (Hoolimata sellest, kas tahad või mitte.)" See eristus ei väljendu alati konditsionaalses ehk hüpoteetilistes vormis ja selle puudumises: "Kui sul on viinaviga, siis ära hakka kõrtsmikuks" võib olla absoluutne korraldus, mis kehtib igaühe koht, kuigi see omab tähtsust vaid nende jaoks, kellel on soov kõrtsmikuks hakata.[2]